Sulle tahan hüüda juba veel ja veel ja veel,
tuulesuund on nord, nüüd on minu kord
teha tormi sinu südames


Jah, tantsupidu oli.
Ja kõik muu koos sellega.



Melanhool.

Edit: Ma ei tunne end viimased ajad hästi.

Mul on hea meel, et mul eile piisavalt motivatsiooni arvutisse tulemiseks ei jätkunud.
Kuid lihtsalt kirjutamiseks jätkus.
Ja ma arvan, et on hea idee see paber põlema panna.
*ohkab*

Ja on alles reede...

Kui ridade vahele mahub rohkem kui ridadesse, on lausel mõte. (Heiki Raudla)

*trummipõrin* Parampampampaa!

Järgnev postitus on pühendatud Silverile ja õpetaja Kadile. You may open your champagne bottles...

Ühesõnaga jah. Seekord ma luban, et drafti ei tule. Ma loodan...


Ma võin vist südamerahuga väita, et mul on vahepeal läinud hästi- olen olnud peamiselt kodus, teinud mõned ekskursioonid ja olnud reeglina haige. See-eest on kogu täiega naasnud mu unetud ööd- ja ma ei ütle, et see oleks negatiivne. Ooei.


Nädalavahetusel käisin Tartus- laulupidu oli. Üldiselt võiks öelda, et kõik, mis käigu juures laulupidu ei puudutanud(va seltskond), oli lihtsalt ideaalne ja ulmeliselt mõnus, grammigi valetamata. Eriti aeg peale(/pärast?) laulupidu- kuivad riided, kuiv soe koht, vestlused, seltskond, Sigur Ros, katusel kõndimine, hommikuselt unine Tartu, jalutuskäik, uni(ja sellega seonduv inimeste piinamine, sundides neid ärkvel püsima), tee, naer ja lahkumine. Isegi viimases oli veidi nukrat toredust.
Iseäranis tore oli oma läbivettinud asju kuivatada, yeah.


Kolmapäeval käisin emaga Põlvas. Selles mõttes, et tugevnenud külmetus... aga see oli seda väärt:) Ja õhtul olin üksinda kodus. Esimene kord rahu veel päikesevalguse all siin majas sel suvel. Hämmastav!


Ja täna on olnud utoopiline päev. Ükskõik, kas ma loen "tänast" alustades vastavast kellaajast või ärkamisest- mõlemad on õiged.
Muu seas oli mul kell hommikul ekskursioon, ja ma ei valeta, kui ütlen, et need olid kogu mu 5-aastase giidikogemuse juures parimad inimesed. Nii vahetud, nii siirad! Suurepärane. Õhtupoolikul leidis isa postkastist nende saadetud kirja, see oli eriti armas.


Mu venna kasvas nüüd ka suureks.Lõpetas kooli, raisk:) Tegelikult on ta tubli- lennu parim(vaatamata sellele, et tal on klassis kokku 4 õpilast...) ja eksamid läksid hästi(but he didn't beat me, mwahaa!). Pildistamise ajal aga... noh, jah:D
"Kuidas ma saan korralikult lolli mängida, kui Kristjan mind kogu aeg segab?!"
Jap, ma olengi vahepeal naiivne ja lapsik. Aga ma ei kurda, olen selle võrra õnnelikum:)

Seoses sellega- ta sai mingisuguse aforismiraamatu. Sirvisin seda siis autos, ja... Silver, siin on midagi veel sulle:D
Nimelt need kaks tsitaati.

"Ma kirjutan, et teada, mida mõtlen." (tundmatu autor)
Mida sa mõtled?

"Kell kolm on alati kas liiga vara või liiga hilja midagi teha."(Jean-Paul Sarte)
"Praeguse kellaaja kohta..."

Praegu on majas hunnik külalisi. Õnneks on nad teises toas, kuigi ei luba vahelt ust kinni panna. Ma hoian neist päris teadlikult eemale, nagu viimasel ajal üldse.


...jah, kuidagi loomulikult on muutunud kvaliteet olulisemaks kvantiteedist. Mitte päris otseses mõttes, aga... noh, ma panen tähele, et viimased ajad eelistan ma vähest väga head seltskonda suurele(isegi, kui nad on head... ent küllap mitte tol antud hetkel piisavalt). Mul pole põhjust kahetseda, ooei.


Täna tuli mulle kaks pakkumist, mis löövad hetkeseisuga mu suveplaani päris huvitavalt segamini... aga sellest teinekord, kui asjade käiku rohkem selgust tuleb:)


Laua peal lebab Priit Pärna koomiksiraamat "Tagurpidi"(1980). Sellega on paslik lõpetada:
"Pole midagi lihtsamat! Kui sul on vaja minna vasakule, siis mine vasakule, kui on vaja minna paremale- mine paremale. Aga enne mõtle hästi järele!"
"Kui sina mõtled, siis hakkan ka mina mõtlema."


Või siiski Cullen?

Hetkel tahaks küll jälle igal pool mujal olla. Oh. Jah.


Rochester. Mulle tundub.

Kell on 3.07.

Käisin just väljas jalutamas- õhukestes lühikestes rõivastes, haigena ja niiskena(juuksed kuivavad ikka veel n tundi...).


Ja siis ma mõtlesin, et kui muidu mitte, siis selliste hommikute nimel tasub elada. Nii tõesti ongi.



Sigur Rós - Hoppipolla

Bring it on; wars and diseases...

Viisakas oleks siia aeg-ajalt siiski kirjutada.

Naljakas on, et mind ennast tohutult häirib, kui inimeste blogipidamine on harv ja lakooniline... ja siis ma vaatan ennast kõrvalt ja näen blogipidajat, kes on täpselt, nii täpselt musternäidiseks sellisele inimesele. Enesekriitika, või asi.

Kool on läbi. Yay, I guess. Tartust on samuti kõigi oma n*3 asjaga ära kolitud ja iseenesest on kõik sellega hästi(va see, et ma jätsin oma saapaviksi jms asjad veel sinna- tuleb järele minna!). Aga noh, nüüd tuleb siis see aeg, kui ma tahan olla justnimelt Tartus, kui toimuvad asjad, seltskondamised ja sündmused, kus tahaks olla ja peaks osalema. Kõik oleks vist ideaalne. Aga mida ei saa, seda ei saa- harju ära!

...või siis ka mitte. See ei takista mind tulemast. Kui kõik hästi läheb.


Eile öösel Sovaga rääkides kirjutasin enam-vähem üles enamiku mittespontaansetest üritustest, kust mind suvel leida võib. Päris huvitav- ma pole nüüd küll arvutusi teinud, aga näib, et üle 1/3 oma suvest veedan ma kindlasti kõikjal mujal, kui kodus(erinevalt eelmistest suvedest, kui ma olen siia aheldatud olnud). Ja ma pean tunnistama, et see meeldib mulle. Iseenesest sooviks veel sisse planeerida iganeljapäevaseid Tartu-trippe(pistodatrenn!), aga see on kergelt öeldes võimatu.


Seoses pistodatrenniga... ma olen avastanud, et viimase kuu-kahe jooksul olen ma tabanud end õnnetundelt just seal- küll enda kobaduse tõttu tappa saades ja sinikatega lõpetades, aga muidu rõõmsa ja äärmiselt rahuolevana. Lisaks veel loomulikult tantsuklubid(god, kuidas ma küll suvel hakkama saan!?) ja teatud seltskonnaga ringilävimised. Kodusolek(vähemasti Ehitaja tänavas) ei tule kõne allagi.
Viimases trennis ütlesid noormehed, et ma olen agressiivseks muutunud. No mina ka ei tea :D(samas olin ma just ühele neist, kes turvises oli, tanksaapaga kõhtu virutanud, aga ta oli ise süüdi :D) Aga muidu on meil tore.


Ma jään nüüd haigeks. Mul on juba mitmendat päeva hääl arvestatavalt ära ja nüüd, reede hommikul algas kohutav hobuseköha. Nõmenõmenõme. Ja ma ei saa midagi enamat teha ka...


Vahepeal käisin Poolas.


Tooge mulle palun palju-palju Sigur Ros'i. See on talumatult hea...

1, 2, 3, 4, tell me that you love me more...

Naljakas, ma vist jään oma blogijakarjääri lõpuni neiuks, kes ei suuda kunagi õigel ajal asjadest ära rääkida... ja lõpuks jätabki selle tegemata.


On toimunud asju. Võrratuid asju, nagu Tudengipäevad kõigi oma võlude ja valudega ja kaks ungarlaste kontserti, kuhu paljud teist tõenäoliselt infopuudusel ei jõudnud, kuigi oleks võinud- nad olid võrratud. Võr-ra-tud. Kui ma varem kõigest arvasin, et oh, lahe oleks aastaks-paariks pärast keskat Ungarisse minna, siis nüüd olen ma selles põhimõtteliselt kindel. Mind võlub see maa, see muusika, see kultuur, see keel. Kõik. Nii äge. Samas Rumeenia vist juba ootab.



Ja loomulikult tantsuklubi(d). Ma kardan, et minu jaoks on nad selleks hooajaks otsas- Tallinnasse ma ei saa minna ja Tartusse järgmisel korral suure tõenäosusega ei jõua- ma nimelt rändan mõneks ajaks Poola ja see saabki olema jõuks, mis mind tantsukasse ei lase. Mis teha. Samas, Poolas saan ma iga päev tantsida! Beat that!


Vahepeal oli meie elamine siin telekas ja pärast seda kasvas kõvasti külastajate arv. Päris tore. Kui mul poleks ekskursioonide asemel nõnda palju õppida...


...jah, kool. Hetkel see väga konkreetselt tapab mind. Ma tean, et ma olen selles ise süüdi- ise olen nendes kindlates ainetes nii loll, ise olen jätnud asjad õigel ajal esitamata, ise olen jätnud asjad viimasele minutile, ise ei leia aega eksamiks õppimiseks, ise, ise, ise. Muu mind tegelikult väga ei huvitagi, ma tahan, et mulle tekiks aega lõpuks eksamiks õppimiseks. Seda pole siiani terkkinud. Kohutav. Õnneks on materjalid olemas.


Gerlinde said:
oh, jeee
üks asi kaelast ära
nüüd vihurimäe
*läheb ja tõmbab end kusagil romantiliselt oksa*
luka said:
:D


Aga kõike ma teile ikka ei räägi. Kõike muud on ka. Ha!


"Sa ei ole mingi kuradi setu! Sa oled väike õel nõid!" - Triinu Nutt
(guess she's right, mwaha)

Hamlet
Whine whine whine...To be or not to be...I'm dead.


THE END



Teinekord räägin pikemalt.

Elu on utoopia.

Kusjuures, tegelikult ka.

Teised hüüdsid "Heiahopsti!"...

Nojah, tervist jälle üle õige pika aja. Liisur kallis mainis, et ma kirjutavat liiga harva. Ja täitsa õige, peakski tegema väikese vigade paranduse.

Nõndaks.

Vahepeal on toimunud kahetsusväärselt palju asju. Mitte, et need halvad oleksid olnud(mõngis määral) aga lihtsalt tegelikkuses oleksid need väärt päris kena lahkamist, ent seda ma lihtsalt ei jõua ja ei viitsi ka. Küsige teinekord, siis räägin pikemalt. Või noh, tõenäoliselt räägin muu jutu sees ise niikuinii:)

Et siis jah, vahepeale on jäänud...
...mõned tantsuklubid(mis on kas olnud halvemad, kui tavaliselt(kes on olnud, need teavad, et see on tõsi, vähemalt minu suhtes), või vastupidi, on lõppenud väga väga hästi heas seltskonnas).
...Tartu rahvamuusikapäev, mis läks kenasti ja plaanitult korda, kus sai palju joosta ja tantsida oma pöiad järgnevateks päevadeks valutama. Mulle lausa meeldis terve päev rattas olla ja tegeledategutsedategeleda. Lõbus. Aga lõppes ikka nii, et jah. Tuju polnud just parim, kui niimoodi tagasihoidlikult väljenduda. Ahjaa, Kati oli sel ajal mul külas, ja hetkeks Liina ja Pille ka. Tore oli neid näha üle aja.
... seltskondamised. Uued sõbrad ja tuttavad. Vanemad neist on saanud kas lähedasemaks...või vastupidi.
...MRG Liikumispidu Vanemuises. Palju vaba aega Ott Sepa ja muude näitlejate ruumides, huvitavad fotosessioonid, minu fenomenaalne oskus tõmmata tänaval ligi kummalisi inimesi(Gretchen ja Mäller saavad aru), hunnik garderoobivahetusi jms. Yay!
...Kata ja Varblase sünnipäev Kiidil, kus oli hea saun, palju laulmist ja tantsimist ja muidu muretust. Mulle kohutavalt meeldis üle pea poole aasta suures koguses Jäääärt laulda. Jaanus on ikka tore. "Kas teil polegi oma bändi!?" Kella kuueni hommikul jämmida ja hiljem folkmetal bändiproovi (Folkräüss!) ajal magada oli samuti uudne kogemus.
...Tantsupeo võimlejate ülevaatus. Ma arvan, et ma ei eksi, kui avaldan julgust arvata, et me saame sinna. Sest noooh, võrreldes mõnega läks meil vaatamata mõnedele ebameeldivustele siiski ikka hästi, ja kui tahtjate ja saajate vahel on nõnda väike arv inimesi, siis... nojah. Aga vaatab. Petersoni käitumine sealjuures oli armas. Mulle meeldisid need tulbid. Ja see kaa veel, et...SMURFIKOSTÜÜMID!!! Mwahahahahahaaaaa!
...ja siis üle kolme nädala olin kodune. Mingil määral. Sest laupäeval oli Obinitsas Tsibidega pisike esinemine ja proov, kus tegime kindlaks, et laululaager toimub minu juures kunagi mitte üldse väga pika aja pärast. Jeeeee!!! Ja "Mootorrattur hiirte" õhtu jäi ära. Mnjah. Samas tegin ma endale seeliku, seega oli päris produktiivne nädalavahetus. Eriti punk.
...Väike lihavõtete pidamine Tartus Lodjakoja juures nüüd esmaspäeval. Täitsa tore oli- tantsisime ja laulsime, mis sest, et ko-hu-ta-valt külm oli. Ja kohtasin lõpuks siis Keiot ka, keda ma teoorias tean juba paar aastat, ent kellega me polnud kunagi kohtunud. Ja siis nüüd sel üritusel, kummaline kokkusattumus:D Ja mwahahahaa, ta saab mulle nüüd lõpuks selle hunniku muusikat võibolla ära anda:P
...Kool. Kool-kool-kool. Jah, seda on olnud päris palju. Kõiksugused kontrolltööd ja muidutööd ja tasemetööd ja kirjandid(ühte neist peaksin ma praegu lõpetama aga näe, ma tulen hoopis Liisurile vastu ja ei teegi seda). Ühel hetkel oli meil palju pisikesi koolis. Päris hirmutav- näib, nagu tuleks meile kooli järgmisest aastast hunnnnnik osse. Brrrr!
...uued saapad. mhmh, ma sain endale uued, sest vanad on omadega kergelt õhtal. Tegelikult saadan ma nad varsti Tallinnasse ja lasen korda teha, kuna nad on mulle niivõrd kallid(dohh, nad on mind pea kolm aastat teeninud ka!:)), seniks aga naudin uusi. Mis sellest, et nad on erinevalt eelmistest Alpi-3-ed, jäigad ja alles uued, ehk superhõõruvad, aga harjub ära. Mnjah.
...depressioon. Päris korralik. Kohutav, kuidas ma suutsin päevade kaupa niivõrd surm olla. Ja ma ei ole sellest vist siiani üle saanud. Põhjust iseenesest oli küllaga, aga noh, jah. Khm. Elame edasi, saame üle. Nagu alati, nagu tavaliselt... kui veab. Sellega seoses- ma olen endas pettunud. Kohutavalt pettunud, ja ma tean, et sellisest enesevihast, nagu mul kogu depressiooniaja ja sellele järgneva ajal(kaasa arvatud praegusel hetkel) olnud on, ei saa ma üle lähema aja sees. ja pole mõtet üritadagi, kuna minu arvates on see põhjendatud. I hate myself, ooshaa.




Olgu need siis mõningad mitmetest enamatest. Ja siis ma kurdan, et mul pole aega... Tegelikult jääks veel ülegi, aga mingist ajast peab tagasi tõmbuma kaa.



Muide, kui teie kaa minu surma unes näete, siis teatage mulle sellest. Päris huvitav on jälgida, kui paljud seda viimasel näevad. Selle aasta lõikes on minu surma unes näinud Liisa, Maria, Maarja, Mäller ja mu ema kaa vist. Igatahes, kui juhtub nii, kirjutage üles, kuidas ma surin ja teatage mulle ka. Aitäh.



See on ikkagi kummaline, kui vähe näen ma neid Tartu inimesi, keda Tartus veel mitte elades ja õppides ma palju, palju tihedamini nägin. Mõned vist teavad, millest ma räägin. Või kellest. Aga ma olen ise tegelikult süüdi, et aega ei leia ise helistamaks ja kohtumiseks.



Nonii, ja nüüd järgnevad järgmised kreisid nädalad, mil ma jälle koju ei satu, ent igale poole mujale, kus mind vajatakse või kus ma ise soovin olla, vot sinna küll. Sealhulgas olen Jüriööl ja Tartu Kevadpäevadel(seoses sellega- helistage mulle julgelt, ma olen tõenäoliselt päris igal pool pidevalt) ja nendega seoses nii kolmapäeval kui ka laupäeval tantsuklubides ja regiröökimistubades ka. Nii.


Hetkel kuulan Varblaselt saadud Amorphise plaati. Hea on.


Tänane õnnelause: Tants on hinge peidetud keel. (ja see on NIIII õige!)


Teate, tegelikult ei ole ma teist nii kaugel, kui tundub. Päriselt.


...ja nüüd pöördume ajaloo õppimise juurde...